Andmekaitse Inspektsioon (AKI) leidis, et ITK juhatuse liikmel lasus kohustus korraldada ettevõtte tegevus viisil, et eksisteeriksid õigeid pädevusi omavad töökohad, mille töötajatel oleks kohustus tagada, et dokumendihaldus on korrapäraselt reguleeritud. AKI otsustas ITK-le määrata trahvi summas 200 000 eurot.
Maakohus tühistas AKI otsuse ja lõpetas väärteomenetluse, sest teo toimepanemise hetkel kehtiva karistusseadustiku kohaselt oli vajalik tuvastada ka konkreetne füüsiline isik, kellele tegu juriidiliselt omistada. Heideti ette andmekaitsenõuete rikkumist menetlusaluse isiku juhatuse liikmele. IKÜM-i sai rikkuda ainult isikuandmete vastutav töötleja, kelleks oli ITK. Seega ei saanud juhatuse liige kvalifitseeritavat väärtegu toime panna ning puudus füüsilise isiku tegu, mida ITK-le omistada. AKI ei nõustunud Maakohtu otsusega ning kaebas otsuse edasi Riigikohtusse. Riigikohus lõpetas menetluse väärteo aegumise tõttu.
Olenemata väärteo menetluse lõpetamisest pidas Riigikohus vajalikuks selgitada, et juriidilisele isikule kui isikuandmete vastutavale töötlejale võib määrata trahvi IKÜM art 83 lg-tes 4-6 nimetatud rikkumiste eest ning seejuures ei sätesta IKÜM, et trahvi määramiseks tuleb tuvastada rikkumise toime pannud füüsiline isik. IKÜM-is loetletud trahvide määramise eeldusi reguleerib üksnes EL-i õigus, mistõttu puudub liikmesriikidel pädevus kehtestada täiendavaid sisulisi tingimusi. IKÜM on tervikuna siduv ja vahetult kohaldub kõigis liikmesriikides.
Eelnev tähendab seda, et IKÜM-i nõuete rikkumise eest juriidilisele isikule vastutuse omistamiseks pole vaja tuvastada füüsilist isikut, kes etteheidetava teo juriidilise isiku tegevuse raames ja nimel toime pani.1
EL-i õiguse esimuse põhimõte paneb liikmesriigi kohtule kohustuse tagada EL-i õigusest tulenevate nõuete täielik toime tema menetluses olevas vaidluses, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata mis tahes riigisisese õigusnormi, mis on vastuolus vahetut õigusmõju omava EL-i õigusnormiga. Euroopa Liidu Kohus on ainult piiratud juhtudel jaatanud liikmesriigi kohtu õigust jätta menetlusaluse isiku kaitseks EL-i õigus kohaldamata ning rakendada põhiõiguste kaitse riigisisest kõrgemat standardit. Riigikohus on toonud näitena, et tingituna vastuolust karistusõiguse üldpõhimõttega, mille kohaselt tuleb süüküsimuse lahendamisel lähtuda täpselt määratletud ja teo toimepanemise ajal jõus olnud seadusega kehtestatud karistusnormist.
1Riigikohtu lahend 4-23-742, p 21.