Viimastel aastatel on inspektsioon olnud mitmes kohtuasjas seisukohal, et teatud juhtumite korral peab avalikkusel olema õigus teada toimunust ka aastakümneid hiljem. Näeme, et ajakirjandusel on oluline roll ajaloolise teabe säilitamisel ning mõnikord on vanadel juhtumitel väärtus ka teadus- ja uurimistööde tegemisel.
Majanduskuriteo juhtum
Ühes sellises asjas puudutas vaidlus kahe venna toime pandud tolle aja kohta erakordset kelmust. AKI leidis, et tegemist oli Eesti kontekstis märgilise majanduskuriteoga, mille kohta käiv informatsioon peaks jääma digitaalselt kättesaadavaks. Meie hinnangul oleks arhiivi muutmine tähendanud põhjendamatut sekkumist ajakirjandusvabadusse.
Kohus oli siiski teisel seisukohal. Otsuses rõhutati, et avalik huvi isikute nimede vastu on 24 aasta jooksul kadunud, karistused on ammu kustunud ning asjaosalised ei ole avaliku elu tegelased. Seetõttu on neil õigus osaleda ühiskonnaelus ilma igavese stigmatiseerimiseta. Kohus leidis, et artikli jätkuv levitamine koos nimedega oleks muutunud „virtuaalseks karistusregistriks“, mis kahjustab ülemääraselt isiku eraelu. Samuti toonitas kohus, et nime eemaldamine ei ole ajaloo ümberkirjutamine: paberarhiivid säilivad ning anonüümimine kitsendab vaid teabe digitaalse leitavuse ulatust, mitte artikli sisu ega ajaloolist väärtust (kohtuasi 3-21-2490).
USA-le väljaandmine
Järgmises kohtuasjas oli tegemist meesterahvaga, kellele heideti omal ajal ette korruptsiooni ja finantspettust Ameerika Ühendriikide vastu ning kelle väljaandmist USA-le Eesti meedia ulatuslikult kajastas. Juhtumist oli möödunud 20 aastat ning karistuse kandmisest 13 aastat.
Inspektsiooni hinnangul oli tegu Eesti jaoks selgelt ajaloolise tähendusega. Tegemist oli esimese Eesti kodaniku väljaandmise juhtumiga USA-le. Olime seisukohal, et artiklitel on arhiiviväärtus, teemal on laiem rahvusvaheline ja julgeolekupoliitiline taust ning nime eemaldamine kahjustaks ebaproportsionaalselt ajakirjandusvabadust.
Kohus oli aga taas teist meelt. Otsuses rõhutati, et avalik huvi isiku nime vastu puudub, isegi kui teema kui selline on ajalooliselt oluline. Isik ei ole avaliku elu tegelane ning 20 aastat sündmuste toimumisest ja 13 aastat karistuse kandmisest on sedavõrd pikk aeg, et nime jätkuv seostamine looga ei ole enam põhjendatud.
Kohus leidis, et artiklite jätkuv nimeline avaldamine tekitab intensiivset eraelu riivet, sest nimega otsimisel avaneb kohe negatiivne teave. Samas ei vähenda nime eemaldamine artikli ajaloolist väärtust – sisu jääb muutumatult alles ja muutub üksnes leitavus. Kohus rõhutas eraldi, et anonüümimine ei ole „ajaloo ümberkirjutamine“ (kohtuasi 3-24-2086).
Valeväidete levitamine
Viimastest juhtumitest on võib-olla kõige markantsem vaidlus naisterahvaga, kelle tegevuse kohta on avalikkuses aastate jooksul esitatud arvukalt etteheiteid. Talle heidetakse muu hulgas ette vale- ja laimavate väidete fabritseerimist tuntud ja vähemtuntud inimeste kohta, sealhulgas äärmiselt tõsiseid alusetuid süüdistusi nagu kellegi nimetamine pedofiiliks. Samuti oli ta pälvinud tähelepanu pettusehõnguliste ettevõtmistega, näiteks stevia pähe maisijahu müümisega.
See naisterahvas leidis siiski, et tema kohta avaldatud artiklitest tuleks nimi eemaldada, tuginedes õigusele olla unustatud. Inspektsioon sellega ei nõustunud. Olime seisukohal, et avalikkusel on õigus olla temast hoiatatud ning tema korduv avalik ülesastumine asetab ta teatud määral avaliku elu tegelase rolli.
Kohus aga jõudis vastupidisele järeldusele. Kuna isikut ei ole kunagi üheski neist episoodidest süüdi mõistetud, ei saa kahtlustused muutuda püsivaks avalikuks sildiks. Kohtu hinnangul oli avalik huvi inimese nime vastu ajaga hääbunud. Faktiväited olid vaieldavad, mis vähendas ajakirjandusliku eesmärgi kaalukust ning isik ei ole avaliku elu tegelane, mistõttu on tal tugevam õigus eraelu kaitsele. Artiklite nimeline jätkuv avaldamine tekitas kohtunike hinnangul ülemäärast mainekahju, mis ei olnud enam proportsionaalne.
Ka selles lahendis rõhutas kohus, et anonüümimine ei ole ajaloosse sekkumine, sest sisu ja paberarhiivid säilivad muutumatuna. Kajastustest oli möödunud 7–8 aastat (kohtuasi 3-24-1542).
Õigus olla unustatud
Kohtud on oma otsuseid tehes tuginenud peamiselt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, eeskätt värskele lahendile Hurbain vs Belgium (kohtuasi nr 57292/16). Selles otsuses sõnastati pealtnäha üsna selged kriteeriumid, mida tuleb arvestada olukorras, kus kaalukaussidel on vastamisi isiku õigus olla unustatud ja ajakirjandusvabadus. Hinnata tuleb eelkõige järgmist: arhiveeritud info laad, sündmustest ja avaldamisest möödunud aeg, tänapäevane huvi teabe vastu, kas isik on avaliku elu tegelane, kahjustava mõju ulatus isiku eraelule, info digitaalne leitavus, mõju ajakirjandusvabadusele. Need põhimõtted on kujunenud keskseks raamistikuks kõigis sarnastes vaidlustes Eestis.
Inspektsioon ei sekku sellesse, mida ajakirjandus võib või ei või avaldada. Meie ülesanne on hinnata kaebusi ja kontrollida, kas meediaväljaanne täidab seadusest tulenevaid kohustusi. Me hindame iga juhtumit eraldi lähtudes värskest kohtupraktikast, eesmärgiga leida õiglane tasakaal inimese eraelu kaitse ja avaliku huvi vahel. Iga menetluse käigus kaalume kõiki aspekte ning otsime nende erinevate huvide vahel tasakaalu.
Tõsi, see on tihtipeale väga keeruline ja nagu meie praktika näitab, võib nii ühel kui teisel juhul jõuda tulemuseni, mis ei pruugi avalikkusele esmapilgul mõistetav olla. Sellistel puhkudel ongi meie kohustus oma otsuste tagamaid selgitada. Täpselt nii, nagu teeme ka käesolevas juhtumis.
Pille Lehis, Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor