Kehtiv nõusolek peab isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM, artikkel 4 p 11) kohaselt vastama üheaegselt järgnevatele tingimustele – vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline. AKI ja Euroopa Andmekaitsenõukogu seisukoht on, et üldreeglina ei saa töösuhetes nõusoleku tegelikku vabatahtlikkust tagada, sest tööandja on jõupositsioonil ning seega on vabatahtlik nõusolek igal juhul ebatõenäoline ja võimalik ainult väga erandlikes olukordades (nt filmimine kontoris, piltide kasutamine siseveebis).
Haigla väärteootsusele esitatud kaebust menetlenud kohus jõudis järeldusele, et konkreetses olukorras oli nõusolek vabatahtlik, sest kogutud tõendid ei näidanud, nagu oleksid töötajad kartnud uriiniproovist keeldumise korral negatiivseid tagajärgi ning neid ka ei saabunud. Näiteks ei tajunud töötajad hirmu töökaotuse ees, kollektiivset hukkamõistu, töökiusu, vargaks tembeldamist jne. Samuti leidis kohus, et ka Euroopa Andmekaitsenõukogu on oma suunistes välja toonud, et erandlikes olukordades on töösuhetes võimalik tagada nõusoleku vabatahtlikkus, mis antud juhul oli ka täidetud.
AKI kohtu seisukohtadega ei nõustu ning esitas Riigikohtule kassatsioonikaebuse, sest kohus ei ole põhjendanud, milles seisnevad antud juhul need erakordsed asjaolud, mille tõttu saab nõusolek olla vabatahtlik. AKI hinnangul ei ole kadunud ravimi võtnud isiku tuvastamise eesmärgil uriiniproovide kogumine üksikisiku jaoks kindlasti väikese mõjuga andmetöötlus. Seal on suur erinevus, kas tööandja küsib töötaja nõusolekut selleks, et avaldada siseveebis tema pilt või selleks, et töötajalt uriiniproov koguda ning selle tulemust varguse tuvastamise eesmärgil analüüsida.
Esimesel juhul on äärmiselt vähetõenäoline, et nõusoleku mitteandmine kuidagi töösuhet mõjutada võiks. Teisel juhul on selgelt tegemist tööülesannetega seotud andmetöötlusega, mida on keeruline sellest lahti siduda. Näiteks peab haiglas olema töötajate jaoks reguleeritud, kes ja millal tohib ravimikapist ravimeid võtta, milline on ravimipäeviku täitmise kord jne. Juhul, kui tööandja ise nende reeglite kehtestamise ja/või järgimise vastu eksib ja oma vea parandamiseks töötajatelt uriiniproove kogub, kas siis saab rääkida sellistest erandlikest asjaoludest, mis võimaldaksid töötajalt võtta garanteeritult vabatahtlikku nõusolekut? Juhul kui sellise andmetöötluse tulemusel oleks tõesti kellegi proovis tuvastatud kadunud ravimi positiivne tulemus, kas saab olla kindel, et sellele töötajale ühtegi negatiivset tagajärge ei oleks saabunud, sh et see ei oleks mõjutanud töösuhet?
AKI seisukoht on, et antud juhul oli tegemist kahe poole vahelise suhtega, kus tööandja on töökorralduse reeglite kehtestamise ja nende kontrollimisel jõupositsioonis ning reeglite vastu eksimine on seotud tööülesannete täitmata jätmisega. Ravimi kadumine sai võimalikuks, sest kuigi oli kehtestatud vajalik kord, siis keegi jättis vajaliku korra järgimata. Asjaolu, et tööandja peab tagama patsiendiohutust, ei saa pidada erandlikuks asjaoluks, mida on silmas peetud IKÜM-st tuleneva nõusoleku vabatahtlikkuse definitsioonis ning mis annab tööandjale õiguse isikuandmete töötlemisel andmesubjekti nõusolekule tugineda. Vastupidi, haiglas juhtunu on just selline olukord, mis on suure mõju ja kaaluga töötajatele. Juhul kui haiglal on vajalik töödelda isikuandmeid oma igapäevaste või tavapäraste kohustuste täitmiseks, siis ei ole nõusolek kohane õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks.
Isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärk on tagada isikuandmete kõrgetasemeline kaitse ning just seetõttu on ette nähtud nõusolekule väga kindlad tingimused. Juhul, kui neid tingimusi väga laialt tõlgendada ning pidada tööandja poolse kohustuse täitmata jätmist selliseks erakordseks asjaoluks, mis lubab nõusolekule tugineda, muutub nõusoleku mõte sisutühjaks. Tööandja ja töötaja suhtes on töötaja nõrgem osapool ning seega peab töötajate huvide ja õiguste kaitse olema sellevõrra tugevam ning selline tugevam kaitse ongi isikuandmete kaitse eesmärk.