Viljar Peep: kui avatud on Eesti ühiskond?

1. Okt 2013
PrintPDF Jaga

Laupäeval tähistatava rahvusvahelise avaliku teabe päeva puhul arutleb andmekaitse inspektsiooni juht Viljar Peep, kui korras Eestis avaliku teabega asjad on.

«Rohkem läbipaistvust jätab vähem võimalusi korruptsiooniks.»

Õigus küsida avalikku teavet on põhiseaduslik õigus. Keegi ei pea põhjendama, miks ta seda vajab. Hoopis asutus peab põhjendama, miks ta küsitud teavet väljastada ei saa. Selle õiguse tarvitamine soodustab ühiskonna kontrolli avaliku võimu teostamise ja avaliku raha kasutamise üle.

Enamasti täidavad asutused teabenõudeid korrektselt. Mis ei tähenda, et poleks probleeme tähtaegade, piirangute õiguspärasuse või arusaadavusega. Praegu koostab andmekaitse inspektsioon juurdepääsupiirangute ametlikku loendit, et lõpetada isetegevus lisapiirangute väljamõtlemisel. Lisaks praktilised juhendid, koolitused ning avaliku teabe koostöövõrgustik.

Tänapäeval ei tähenda juurdepääs teabele vaid teabenõudeid. Elame digiajastul ja ootame ka avalikult sektorilt enam teavet küberruumis. Inspektsioon lõpetas just asutuste võrgulehtede järjekordse seire ning tunnustab parimaid. Kahel viimasel aastal ei ole ükski riigiasutus valgusfoori-värvidega hinnates punast saanud.

Põhilisi teabe netis avaldamise nõudeid täidetakse. Täna on probleemiks on teabe killustatus asutuste vahel, kodulehtede ülesehituse erinev loogika ning asutuse-, mitte kasutajakeskne esituslaad. Tänavuses seires paistis teiste seas meeldivalt silma ravimiameti võrguleht läbimõeldud liigendatusega (eraldi jaotised patsiendile, apteekrile, arstile, ettevõtjale).

Aga inimesi ei huvita võrgulehtedel niiväga see teave, mida asutus iseenda kohta avaldab. Eeskätt otsitakse ikka teavet kodanikule või ettevõtjale vajalike teenuste ja teemade kohta. Eriti keeruliseks muutub info ülesleidmine, kui teema jaguneb mitme asutuse vahel. Kas teate, mitmelt kodulehelt peate teavet otsima, kui tahate näiteks korraldada avaliku ürituse koos toidu müügiga? Ütlen ette, et see teave jaguneb kolme võrgulehe vahel (omavalitsus, politsei, veterinaar- ja toiduamet).

Seadusandja otsustas 2009. aastal, et www.eesti.ee peab olema avaliku sektori keskne värav kasutajakeskselt korrastatud teabe ja e-teenuste juurde. Teabevärava tehniline platvorm on eeskujulik. Soovitan seda külastada ID-kaardiga sisse logides. Sel juhul pole teave suunatud mitte kasutajaliigi järgi (kodanik, ettevõte, ametnik), vaid lausa isikupärastatud. Samas koostöövõrgustik teabevärava haldamiseks alles käivitub, konkreetset osalemiskohustust pole. Mis eriti vihastav – teabevärava rakendusmääruse vastuvõtmist on õnnestunud pea 4 aastat venitada.

Riik ja omavalitsused annavad üha enam avalikke ülesandeid üle ettevõtetele, ühingutele ja sihtasutustele. Kas sellega aheneb läbipaistvus? Õnneks oli seadus piisavalt ettenägelik. Avalike ülesannete täitmisele ja avaliku raha kasutamisele laieneb avaliku teabe seadus igal juhul – kas siis, kui tegu eraõiguslike isikutega.

Igal ettevõttel on oma ärisaladused – ja kui ei ole, siis ta ilmselt ei tegutse. Kuid ka äris peab olema mõistlikul määral läbipaistvust. Ilma selleta ei usalda ettevõtjad üksteist. Kui me ei tea, kes tegelikult äriühingute taga seisavad ja selle kasumit jagavad, ei ole selgust ka võimu ja äri vahekordades. Ärisektori läbipaistvus on oluline täiendus avaliku sektori läbipaistvusele. Ilma selleta ei saa pidada ühiskonda avatuks.

Õnneks on meil äriteave üsna hästi kättesaadav, sh hõlmates osanikke-aktsionäre. Anonüümseid esitajaaktsiaid Eesti õigus ei tunne. Majandusaasta aruanded on elektrooniliselt kättesaadavad ja põhjalikumad kui paljudes teistes maades. Aruandeid esitavad meil ka mittetulundusühingud ja sihtasutused. Eesti äriõigus haakub seega hästi avaliku teabe kättesaadavusega.

Kas ühiskonna läbipaistvus tähendab ka kodanike läbivalgustamist? Üldiselt mitte, kõigil meil on õigus eraelule. Kui palju me ise enda kohta teavet avaldame, on igaühe enda valik.

Samas võib üksikisiku kohta info kättesaadavust ka seadusega korraldada. Riigiti on siin suuri erinevusi. Erinevalt Põhjamaadest ei ole meil igaühe maksustatav tulu avalik. Samas on Eestis avalik näiteks kinnisomand, osalus äriühinguis, karistusandmed ja isikukoodid. Teadaolevalt oleme ainus riik, kus erakondade liikmete nimekirjad on avalikud. Ning üks väheseid riike, kus terve ametnikkond on netist nimepidi leitav.

Meil on teiste postsotsialistlike maadega võrreldes ilmselt kõige avatum ühiskond. Oleme märgatavalt avatumad kui Lõuna- ja Lääne-Euroopa riigid. Muidugi, läbipaistvus ei ole mingi imerohi. Kuid ühiskonna avatusel on vaieldamatu seos üldise usalduse suurenemisega. Ilma piisava läbipaistvuseta ei toimi ausa mängu põhimõtted ei äris ega avalikus halduses. Rohkem läbipaistvust jätab vähem võimalusi korruptsiooniks.
 

Kirjutab Postimees


Päästa Liisa ID!
TerviseandmeteKaitsefoorum
targalt internetis bänner