Praktika näitab, et Eestis pannakse sageli ametkondliku kasutamise piirang teabele, mis seaduse järgi peaks avalikkusele vabalt kättesaadav olema.

17. Nov 2014
PrintPDF Jaga

Mis ühendab omavahel näiteks kodanikule saadetud seaduse seletuskirja, riigikogu vastust ettepanekule teha aastasse 13 kuud ning justiitsministeeriumi käskkirja ametnike mobiililimiitidest? Ei midagi peale asjaolu, et nad kõik olid kuulutatud ametkondlikuks kasutamiseks 75ks aastaks, kuigi alust nende sisu avalikkuse eest varjata tegelikult pole.

Need näited pärinevad avalikest dokumendiregistritest, mille pidamise kohustus on Eestis 314 asutusel alates Vändra vallavalitsusest lõpetades Harku vanglaga (muide, viimati nimetatu hiilib sellest kõrvale).

Registrite pidamise nõue tuleneb avaliku teabe seadusest. Mõte on lihtne: kui seadus ei ütle teisiti, on maksumaksja palgal olijate loodud teave avalik, et tagada võimu läbipaistvus ja anda kodanikele võimalus end puudutavate dokumentide käekäiku jälgida. Selle üle, kas mõnele dokumendile juurdepääsupiirang seada, otsustab aga ametnik ise.

Eksimused pole harvad tulema. Näiteks mullu esitasid asutused ja eraisikud Andmekaitseinspektsioonile (AKI) kokku 138 vaiet ametitest avalike andmete kättesaamiseks. Umbes pooltel juhtudel pidigi süüdistatu lõpuks viga tunnistama – infot oli kinni hoitud alusetult.

kirjutab Postimees


Päästa Liisa ID!
TerviseandmeteKaitsefoorum
targalt internetis bänner