Nutikasutaja internetinägu

7. Veebr 2012
PrintPDF Jaga

Kogu maailma tegelikkus näib toimuvat internetis. Kuulsin üht lugu, kus loo peategelane kandideeris isuäratavale töökohale ja kohe töövestluse algul sooviti saada teada, miks töölesoovija kohta «guugeldades» midagi eriti välja ei tule, Ka Facebooki kontol ei olnud peategelane just liiga avameelne olnud. Tuleb"" välja, et kui sul võrgunägu ei ole, pole sind olemaski?
Paljud veedavad internetis rohkem aega, kui näiteks va­bas õhus liikudes. Aga maa­ilm, asugu see või internetis, on tarkade päralt. Kuidas lii­gelda selles võrguilmas nii, et sellest saada parim ja endast kõike mitte ära anda?

Enesesäästlik Facebooki-kasutaja suhtuks enda kohta info andmisesse ettevaatlikult. Kontol oleva info ja pil­did saab privaatsussätete kaudu peita nii, et kontoomaniku toimetamiste, käikude ja sõprade info ning pildid ongi nähtavad vaid valitutele. Kui Facebookis on ikka 700 sõpra, siis nu­tikas infojagaja sätib privaatsussätted kategooriate vahel erinevalt, sest vast kõik pole need kõige sõbramad sõbrad.

Facebooki kontosse võiks suhtu­da kohe erilise omanditundega ses mõttes, et nii, nagu oma isiklik tubagi, tahaks kontosein vahel korista­mist.

Mõelge korra sellele, et kõik see, mis seinale aja jooksul maha pandud (reisipildid, trenniajad, emotsioonid, muusika ja muud eelistused) annavad aastate lõikes inimese tegemistest pä­ris põhjaliku ülevaate.

Tegelikult on ju väga lahe, et Facebook võimaldab ennast sisuliselt reaalajas väljendada, jagada infot, saa­da seda vastu ja levitada oma suure­päraseid ideid, kuid pärast emotsioo­ni lähtumist ja uudisväärtuse kadu­mist võiks vaadata oma seina selle pil­guga üle, et äkki tasub midagi ära kus­tutada.

IT-inimesed said nüüd hea kõhu­täie naerda, et anti soovitus netist and­meid kustutada. Tõsi ta on, et internetikasutaja peab aabitsatõena arvesta­ma, et selle üle, mis kord võrku laetud, on kontroll kadunud - täpselt sellest hetkest ei tea enam infoomanik, kellel need pildid ja muu üleslaetu veel või­vad olla.

Aga koristamise soovitus on kan­tud sellest, et vähemalt pole enam nii paljudele ja nii lihtsalt su tegevus jälgi­tav.

Kui kõik eelnev käib neutraalse info kohta, Siis tark võrguliikleja teab, et on asju, mida üldse enese kohta in­ternetis avalikult ei jagata. Internetis pole mõistlik avalikustada oma ko­dust aadressi, telefoninumbrit, va­nust, kooli, tunniplaani, kõikvõima­likke paroole. Endast ja sõpradest tehtud pildid võiksid olla nähtavad vaid asjaosalistele ja kui panna üles näiteks pilte sünnipäevast, tasuks pil­dil olijatelt ka küsida, kas see neile ka sobib.

Internetituttavad pole võrdväärsed tuttavatega nn päris maailmast. Tervis­lik on arvestada, et kas Facebookis või mõnes teises suhtluskeskkonnas suht­lema hakanud inimeste puhul ei või mitte kunagi olla kindel, et see inime­ne on see, kes ta väidab end olevat. Ja otse loomulikult ei edastata sellistele inimestele enda, oma pere või sõprade kohta käivaid pilte, kontakte või isiklik­ke üksikasju.

INTERNET El TEE ANONÜÜMSEKS EGA OLE ERAKANAL

Millegipärast arvatakse vahel, et inter­net on sobiv ruum enese viha, solvu­mise või kadeduse väljaelamiseks, et see poleks justkui päriselt, kui kellegi kohta halvasti öelda, teda sõimata või määrida.

On küll päriselt! Infotehnoloogia arenes kiiresti, aga pikapeale jõuavad seadused järele ja nüüdseks peaks iga veebikakleja teadma, et internetis ta­sub samuti viisakalt käituda.

Kui kedagi solvata või mustata, tu­leb olla valmis selle eest ka vastutama - mis siis, et postitaja nimi oli näiteks karikakar56. Politseil ja teistel uurimis­asutustel on kõik võimalused IP-aadressi kaudu solvajani jõuda ja ta vastu­tusele võtta.

Samuti tasub teada, et identiteedi-vargus on Eestis karistatav - võõra ni­mega kasutajakonto tegemine ja sinna halvustava info sisestamine või sellelt inimest kahjustades suhtlemine on identiteedivargus.

Päriselt ei näi olevat selge, et inter­net pole erakanal. Kõikvõimalikes foo­rumites, jututubades, Facebooki seinal või mõnd muud moodi vestlust aren­dades tuleks kogu aeg arvestada selle­ga, et kirjutatav võib jõuda teab kelle­ni, st veebivestlust ei tohiks kunagi pi­dada erakõneluseks.

Pea lõputult saaks jätkata seda rida, mida peaks ja mida ei tohiks, aga jätan selle siinkohal katki.

Mille eest siis õigupoolest end kaitsta tuleks? Väga praktilised väl­jundid ebameeldivustest on näiteks võõraste andmetega võetav SMS-laen, kontode avamine/sulgemine. Positsioneerimisinfo kaudu on teada, kas viibitakse kodust kaugel. Meile on teada ka väga traagiliselt lõppenud pedofiiliajuhtumid, mis said alguse internetisuhtlusest. See, mida kõike võib peale hakata inimese kohta lei­tava infoga, on vaid fantaasia küsi­mus.

Tark internetikasutaja lihtsalt ot­sustab ise, millist infot, kui palju, kes ja kust tema kohta leiab.

Selleks et teada, kuidas saad oma virtuaalse identiteedi üle ise otsustada, otsi üles netimäng
«Päästa Liisa ID» kas Facebookist või andmekaitse inspekt­siooni lehelt aadressil www.aki.ee.


Allikas: Postimehe erileht
Autor: Stiina Liivrand
Andmekaitse Inspektsiooni nõunik

 


Päästa Liisa ID!
TerviseandmeteKaitsefoorum
targalt internetis bänner