Ärimaitseline heategevus

11. Aug 2011
PrintPDF Jaga

Töötus, perevägivald, toimetulek ja haigused on probleemid ning neist peab rääkima, kirjutab andmekaitse inspektsiooni õigusnõunik Maris Juha. Ent probleemide keskel olevate alaealiste puhul peaks meediakanalid mõtlema iganädalasest saatereitingust oluliselt kaugemale.

Möödunud nädala algul sai sotsiaaltöötajate karikas täis. Vähe sellest, et meedia süüdistas probleemsete peredega töötavat sotsiaaltöötajat oskamatuses ja pahatahtlikkuses. Sotsiaaltöötajaid ärritas, et nad ei saa end meedia rünnakute vastu kaitsta, sest andmekaitse ei võimalda neil delikaatseid andmeid avaldada. Ida-Virumaa omavalitsuste liit esitas vastava järelepärimise ka avaliku sõna nõukogule.

Tõsi on see, et sotsiaaltöötajal ei ole õigust hoolealuseid puudutavate juhtumite detaile meediasse tuua, olgu või enesekaitseks. Isiklikult kahtlen ka sügavalt selles, et juhtumi kõigi üksikasjade ajalehes äratrükkimine annaks sotsiaaltöötajale soovitud tulemuse, see tähendab ühiskondliku õigeksmõistmise. Liiatigi ei tohiks sotsiaaltöötajal meediakäraga võitlemisel ununeda, et ameti esmane eesmärk on kaitsta abivajajaid.
Sotsiaaltöötaja ei ole eraettevõtja, ta esindab avalikkust. Ametnik on täpselt nii hea või halb, kui tema tööandja tal olla võimaldab. Seepärast ei tohiks ka niisugused juhtumid kujuneda üksiku sotsiaaltöötaja ja meedia vaheliseks lahinguks.

Probleemil on ka teine külg – kuidas üldse peaks meedia (probleemides) alaealisi käsitlema? Kas, kuidas, kui palju, millises olukorras ja kelle loal võib (tele)ajakirjandus näidata alaealist või tõsise vaimse häirega inimest?
Kui vastuste otsimiseks pöörduda seaduste poole, siis kõik otsused, mis puudutavad alaealiste isikuandmeid, on jäetud lapsevanema teha. Vaimse häirega inimese eest peaks seisma eestkostja, selle puudumisel kohalik omavalitsus. Seadusandja eeldab, et lapsevanem lähtub lapse huvidest, ja kõige tavalisemates olukordades see nii ongi.

Andmekaitse inspektsiooni juurde on koondunud nõukoda, mille viimasel koosviibimisel oli üheks põletavaks murekohaks just (tele)meediaga seonduv – kes peaks seisma alaealiste huvide eest, kui lapsevanem seda ei oska või ei suuda.

Ühe näitena toodi Kanal 2 eetris olev saade «Kodutunne», kus algselt heategevusliku eesmärgiga saade lahkab tele-eetris õõvastava detailsusega pereelu probleeme (traagilised läbielamised, haigused, töötus, sõltuvushäired). Olgem ausad, see heategevus on väga äri maiguga.

Tegemist on äriga, kus kaubaks on enda ja lähedaste äärmiselt delikaatsed andmed, mida saates osaleja müüb vannitoaremondi eest. Mida rohkem pisarais lapsi, seda paremini läheb kaubaks. Kui lapsevanema nõusolek olemas, siis on asi JOKK? Võttegrupi lahkudes loevad Tallinna produtsendid klikke ja teletopi uuringuid, kuid see, mis tunne on neil lastel pärast saadet hommikul kooli minna, on juba sotsiaaltöötaja ja koolipsühholoogi asi.

Arvata võib, et paljudel sellise formaadiga saate peaosalistel ei jää miinimumpalga eest puudega last ja joodikust kaasat kantseldades mahti mõelda, milliseid lühema- või pikemaajalisi emotsionaalseid probleeme peretragöödia avalikustamine lastele võib kaasa tuua. Kuid niisugused saated ja artiklid saavad eksisteerida ja olla populaarsed ikka ainult seepärast, et eesti inimene peab sellist räiget privaatsusesse sekkumist normiks. On piinlik, kuidas janunetakse teise pere musta pesu pesemise järele – vaatajaarvud on kahtlemata uhked.

Selge see, et töötus, perevägivald, toimetulek ja haigused on probleemid ja neist on vaja rääkida. Kuid see, kuidas me probleemide keskel olevaid alaealisi kajastame, peaks olema oluliselt teisiti esitatud.
Euroopa inimõiguste konventsioon, nagu ka Eesti põhiseadus, väärtustavad võrdselt nii eraelu puutumatust kui sõnavabadust. Ajakirjandusvabadus on demokraatliku ühiskonna alustala. Konventsiooni artikliga kümme tagatud ajakirjandusvabadus tähendab, et ajakirjandusel peab olema võimalik avaldada infot, mis aitab kaasa debatile demokraatlikus ühiskonnas.

Euroopa Inimõiguste Kohus on läbi tohutu hulga kohtuotsuste mõtestanud nende kahe põhiõiguse sisu. Kohus on öelnud, et kui tegemist on üksnes avalikkuse uudishimu rahuldamisega kellegi eraelu detailide osas, ei aita see kaasa ühiskondlikule debatile. Sel juhul on teabe avaldamise taga hoopis meedia majandushuvid, mis ei kaalu üles inimese eraelu puutumatust.

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et konventsioon ei taga ka suure avaliku tähelepanu all olevate teemade puhul ajakirjandusele piiramatut väljendusvabadust ning väljendusvabadusega kaasnevad kohustused ja vastutus. Meedial on kohustus arvestada teiste inimeste õigustega, käituda heas usus ning kooskõlas ajakirjanduseetikaga.

Ka meie isikuandmete kaitse seadus lubab ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmeid avaldada ilma inimese nõusolekuta, aga tingimusel, et kolm nõuet peavad olema üheaegselt täidetud: peab esinema ülekaalukas avalik huvi, kajastus peab olema kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ja andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada inimese õigusi.

Raskete haiguste leviku ja ravivõimaluste vastu on tõenäoliselt avalik huvi, kuid leheküljesuurused alandavad pildid koos haigusloo täpse kirjeldusega selle kohta, mis emal sünnitamise käigus valesti läks, mismoodi laps sööb ja oksendab, mitu korda päevas ja kuidas talle lahtistit tuleb anda, teenivad juba meedia ärihuve.

Pildimaterjali lubatavuse hindamisel on Euroopa Inimõiguste Kohus veelgi rangem. Laste eraelu kaitse vajadusest rääkides on kohus selgitanud, et isegi raske kriminaalkuriteo toime pannud alaealise õigus eraelu kaitsele kaalub üles ajakirjanduse õiguse sellist informatsiooni avaldada.

Ajakirjanduseetika koodeks ei ole seadus, aga ajakirjanikele peaks see olema siduv. Eelnevalt kirjeldatule mõeldes ei saa jätta meelde tuletamata mõnd asjakohast sätet koodeksist. Last on lubatud intervjueerida või temast ülesvõtteid teha lapsevanema juuresolekul või nõusolekul, ning lisatakse, et sellest võib teha erandeid, kui intervjuu kaitseb lapse huve.

Lisaks räägib koodeks sellest, et andmeid konkreetse inimese tervisliku (nii vaimse kui füüsilise) seisundi kohta ei avaldata, välja arvatud juhul, kui inimene on andmete avaldamisega nõus või kui niisuguste andmete avaldamist nõuab avalik huvi. Ja samuti on sõnaselgelt kirjas, et vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata.

Kuigi ajakirjanduseetika koodeksi kohaselt oleks lapsevanema nõusolekul kõik see justkui lubatud, peab ajakirjanik arvestama lapse huvidega. Lapse huvi all ei mõelda ainult seda, mida laps ise tahab (rohkem kommi ja uusi mänguasju).

Kuigi põhiõigused kehtivad ühtmoodi laste ja täiskasvanute jaoks, rõhutab lastekaitseseadus veel kord üle, et lapsel on õigus isiklikule elule ning seda ei tohi kahjustada meelevaldse sekkumisega, riivates lapse au, väärikust ja head mainet. Lastekaitseseadus näeb ette igaühe kohustuse teatada abivajavast lapsest, kuid seda mitte laiale üldsusele massikommunikatsiooni vahendusel, vaid ikka abi andvale asutusele. Tõsi, ajakirjaniku «relv» on sulg või kaamera, kuid sellele vaatamata peab ajakirjanik arvestama, et abistatavat last ei tohi alandada, rõhutada tema abitust või sõltuvust ega muul viisil solvavalt kohelda.

Lapse isikuandmete avaldamine saates/artiklis on lubatud vaid juhul, kui teema käsitlemise vastu on ühiskonnas tungiv vajadus ning ilma isikuandmeteta poleks kajastuse eesmärk saavutatav. Ja veel üks tänapäevane asjaolu – artikkel ei kao enam koos eilse lehega möödanikku ning saadet saab igal ajahetkel, kas või bussis, i-asjaga üle vaadata.

Ajakirjanikel tasuks ehk asuda värskendama oma eetilisi suhtumusi ja piire ning mõelda iganädalasest saatereitingust kaugemale. Siin on küsimus rohkem ajakirjanduse ja meediatarbija eetikas ning ühiskondliku kokkuleppe puudumises kui seadustes.

Maris Juha,

Andmekaitse Inspektsiooni õigusnõunik
Artikkel ilmus 8.11.2011 ajalehes Postimees


Päästa Liisa ID!
TerviseandmeteKaitsefoorum
targalt internetis bänner