Sa oled siin

Inspektsioon on teinud noomitusi

10.10.2019
Andmekaitse Inspektsiooni silt maja küljes

Üks olulistest andmetöötluse probleemidest on eksimine läbipaistvuse põhimõtte vastu. Üha sagedamini saame inimestelt kaebusi, et asutus või ettevõte ei ole isikuandmete töötlemises läbipaistev ega taha ka inimesega suhelda või selgitada oma tegevust. Kui inimene küsib tema enda isikuandmetega tehtud toimingute kohta infot, jäetakse selgitamata või koguni vastamata. Inimestel on alati aga õigus teada, kuidas nende isikuandmeid töödeldakse, sh millistest allikatest on need saadud.

Juhtum tööle kandideerimisega

Näiteks menetles inspektsioon sellist juhtumit, kus inimene oli võitnud avaliku sektori töökonkursi. Inimene tegi edukalt läbi kogu tööle kandideerimise protsessi ja sai asutuselt info, et tema on ametikohale välja valitud. Lepiti kokku tööle asumise aeg, aga hiljem saabus teade äraütlemise kohta, sest asutus on saanud kandidaadi kohta kolmandalt isikult lisainfot. Kui inimene hakkas uurima, millist infot ja kust kohast see pärines, ei saanud ta vastust. Andmetöötlejal on kohustus aga selgitada, kust ta ametlikuks kasutamiseks info saab. Andmetöötlus peab alati olema seaduslik, õiglane ja mis väga oluline, inimesele ka läbipaistev. Menetluses selgus, et see teave oli sisuliselt pärit avalikest allikatest ning see inimene sai sellest teada alles inspektsiooni läbi viidud menetluse käigus. Kui asutus oleks kohe alguses selle välja rääkinud, poleks ilmselt olnud vajadust järelevalvemenetluse läbi viimiseks.

Juhtumid kõnesalvestistega

Esile saab tuua ka rikkumisi kõnesalvestistega. Probleemseks teemaks on olnud sissetulevate telefonikõnede salvestamine, mis on Eesti asutustes ja ettevõtetes üsnagi laialt levinud praktika. Kõnesid salvestatakse, aga salvestisi ei taheta inimesele välja anda. Tihti peetakse salvestist enda omandiks ning ei arvesta, et lisaks andmetöötleja esindajale on kõne teiseks osapooleks ka andmesubjekt. Kuna kõnesalvestis sisaldab isikuandmeid (st helistaja häält ning muud kõnes arutatut), tuleb inimesele kõnesalvestis väljastada, kui ta seda soovib.

Käesoleval aastal (2019) on olnud aga menetluses juhtum, kus kõnesalvestise sisuks oli lähisuhtevägivald. Iga helisalvestis on üks suur isikuandmete komplekt, mille tundlikkus sõltub selle sisust ehk informatsioonist, mida inimene enda kohta avaldab. Olgu selleks näiteks teave inimese elukoha, majandusliku olukorra, tervisliku või psüühilise (hetke)seisundi kohta. Samuti on isikuandeks lisaks kõne sisule ka helistaja hääl, kes telefonivestluses osaleb.
Tulles tagasi juhtumi juurde, siis palju tundlikku infot sisaldav salvestis edastati ühest asutusest teisele, kes kasutas seda asutuse konverentsi programmi osana. Kuigi eesmärk oli üllas, sest selle konverentsi teemaks oli võitlus lähisuhtevägivalla vastu, ei olnud salvestiste kasutamine seaduspäraselt korrektne ega aus inimeste suhtes, kes ei teadnud, et nende hääl kõlab kõrvalistele isikutele. Inspektsioon küll leidis, et on mõistetav õppe-ja koolituseesmärgil konverentsi läbiviimine ning on arusaadav ja vajalik teha ennetus-ja teavitustöid lähisuhtevägivallast, kuid see ei tähenda, et asutusele inimese poolt usaldatud infot helisalvestises võib ilma tema nõusoleku ja teadmiseta avaldada, seda enam et suurele auditooriumile, kuhu võis kuuluda helistajat tundvaid inimesi.