Sa oled siin

Andmekaitse ei tohi saada õpetamisel takistuseks

11.02.2020
värvilised pliiatsid

Üks osa inimesi ei avalda põhimõtte pärast endast internetis kunagi ühtegi pilti ja mõjutavad ka oma lapsi sedaviisi käituma. Teine osa inimesi võib aga osaleda kasvõi tõsielusarjas ja rääkida oma kogemusest kuni vägagi intiimsete haiguste põdemiseni välja ja ei koonerda ka oma lapse piltide avalikustamisega Instagramis. Kahe äärmuse vahele jääb veel kümneid variante, sest inimeste privaatsuse taju on väga erinev ning seda, mida üks inimene teeb, võib olla teisel raske mõista.

Proovime aga aru saada, et kui asi puudutab lapsi, peab alati nende andmete avaldamisel olema kaalutlevam ja ettevaatlikum. Alaealistel ei ole õigust enda andmete avaldamisel kaasa rääkida, kui nende eest otsustavad kuni täisealiseks saamiseni seaduslikud esindajad. Näiteks tõsielusarjas enda elu peensusteni lahti võttev vanem saab alati otsustada andmete avaldamise või mitteavaldamise üle enda vaatevinklist. Vahel võib juhtuda aga nii, et lastele ei meeldi see, mida vanemad neist maailmale näitavad või räägivad. Alati tuleks võimalusel arvestada laste soovidega. Väga hea oleks, kui õpetajad saaks sellel teemal oma õpilastega vestelda, et välja selgitada, mida lapsed arvavad ja kuidas nad tänapäeva maailmas oma privaatsust tajuvad.

Naine hoiab käes kaustikuid

Teadupärast tuleb koolides väga sageli ette olukordi, kus töötajad ei tea, milline käitumine on õige ja mis on taunitav. Tihti avaldavad nad õpilase andmeid kas valesti või jätavad vajaliku info ilma põhjuseta avaldamata. Üldine reegel, mida soovitame õpetajatel järgida, on lähtuda andmete kajastamisel põhimõttest „nii vähe kui eesmärgi saavutamiseks vajalik“, aga nii, et midagi olulist ei jääks jällegi tegemata. Järgnev reaalselt juhtunud lugu aitab põhimõtet paremini selgitada.

Meenub juhtum klassijuhatajast, kes avaldas kohe pärast õppenõukogu toimumist oma klassile selle ühises Facebooki grupis postituse, et kaks õpilast ei jätka enam halva õppeedukuse tõttu selles klassis õppimist, ning hoiatas, et teised õpilased korralikumad oleks. Siin on aga kaks punkti, millele sooviksin tähelepanu juhtida. Esmalt, klassikaaslastel on küll õigustatud huvi teada, kes nende klassis õpib või enam ei õpi, aga põhjuste avaldamine peaks jääma juba otsusest puudutatud isikutele endile. Teiseks, ka kõnealused õpilased said otsusest teada selle postituse kaudu, sest õppenõukogu ei olnud jõudnud veel lastevanematele teavitada. Oleks vanemaid teavitatud, oleks ehk otsust vaidlustatud.

Internetist ei kao midagi

Kui rääkida internetikeskkondades andmete avaldamisest, siis tõepoolest peab alati olema valmis, et kõik, mis on kord internetti üles pandud, ei pruugi sealt kunagi kaduda ja võib ikka ja jälle kasvõi aastaid hiljem välja ilmuda. Õnneks on kõigil võimalus kaaluda, mida ta avaldab, ja üle vaadata suhtlusgruppide privaatsussätted. Paljud klassid on teinud omale suhtlusportaalides piiratud juurdepääsuga grupid või listid, mille juures soovitame kokku leppida, et enne piltide jm andmete avaldamist rühmast väljapoole peaks teistelt luba küsima. Hea oleks, et lapsed mõistaks, et sellised suhted peaks toimima vastastikustel kokkulepetel.

Ühtepidi peaks õpetama lastele, et nad ise enda kohta liiga palju infot ei avaldaks. Teistpidi ka seda, et kui keegi teine nende kohta midagi avaldab, siis isegi, kui see sel hetkel haiget teeb, ei muutu kogu maailma arvamus nende kohta. Muidugi ei ole äärmused kunagi head ja raskem on neil, kes lasevad ennast teiste arvamusest rohkem mõjutada.

Inimeste omavahelist vaba vestlemist on väga raske seadusega reguleerida. Ka kool pole selles osas erand ja õpetajate omavahelist rääkimist või millestki mõtlemist ei saa keegi keelata. Eravestluses ametialase info rääkimine on eelkõige eetika valdkonda kuuluv teema, kus kõige rohkem saab suunda näidata kooli juht.

Kui palju aga keegi pääseb ligi kooli andmebaasidele või infosüsteemidele, peab kool ise määrama näiteks sisekorraeeskirjades. Õpetajad peaks kollektiivis andmete edastamisel lähtuma samamoodi sellest, et info liigub ainult neile, kellele on see ametiülesannetest lähtuvalt vajalik. Seega, kui mõni laps on koduõppel või vahetab klassi, peaks see olema teada ainult neile, kellel seda tarvis. Eesmärki ja selle vajalikkust põhjendab alati info edastaja, kes saab teha ka otsuse andmete avaldamise mahu kohta.

Hinnetest kuni pildistamiseni

Hinnete avaldamise teema on olnud viimasel ajal pidevalt vaidluse all. Kui õpetaja tahab klassi hindeid avaldada, siis saab seda teha ka nimesid mainimata. Kui eesmärk on aga välja tuua mõned eriti tublid, mis on ka tavaks olnud, siis selles osas ei ole inspektsioon kunagi ülemäära kooli siseasjadesse sekkunud. Oluline on arvestada sellega, et kui on keegi, kes on ses osas tundlikum ja ei soovi ka positiivset väljatoomist, siis peab tema sooviga arvestama. Kindlasti ei saa ära keelata seda, kui mingite andmete avaldamine lastele meeldib. Tegelikult saab iga kool kehtestada reeglid õpilaste tunnustamise ja esiletõstmise kohta oma kodukorras.[1]

Tavalised teemad koolides on veel erinevad rikkumisjuhtumid, näiteks lapsed kasutavad kooli ruumides pürotehnikat, suitsetavad või rikuvad kooli vara jne. Juhul kui klassisiseselt on niigi teada, kes mida tegi, siis edasine süüdlaste ja kannatanute anonüümselt kajastamine ei kanna endas enam vajalikku eesmärki. Kui aga intsident puudutab vaid paari inimest ja teised sellest ei tea, siis peakski juhtum jääma vaid nende vahele. Õppemetoodika vaatepunktist oleks nende teemade kajastamine teistele õpilastele kindlasti kasulik, aga seda saab teha ka nimesid nimetamata. On oluline, et ei tekitataks avalikku häbiposti.

Kui rääkida terviseandmetest, nt haiguslehest, siis see on mõjuv põhjus puudumiseks (nii õpilasel kui ka õpetajal). Kui inimene tahab avalikustada, miks ta haiguslehele jäi, siis see on tema otsus. Täpsema diagnoosi või põhjuse nõudmine ei ole aga õigustatud. Igasuguste kahtluste korral saab haiguslehe andmise aluseid kontrollida haigekassast. Ka kehalise kasvatuse õpetajal võib olla oluline teada, mis on lapse vastunäidustused tunnis (mida laps teha ei või), aga konkreetset diagnoosi pole tal vaja teada.

Üha enam küsimusi tekitab koolis pildistamine ja filmimine. Millal võib seda teha õpilane ja millal õpetaja? Põhimõte on lihtne – kui inimesi jäädvustatakse isiklikul eesmärgil (näiteks vaadatakse oma pereringis või edastatakse õiguskaitseorganitele), siis isikuandmete kaitse üldmäärus ei kohaldu. Küll kohaldub juhul, kui pilt või video edastatakse kolmandatele isikutele või postitakse kuhugi avalikult ja siis on vajalik isikute eelnev nõusolek või mõni muu seadusest tulenev õiguslik alus. Oluline on aga märkida, et koolil on õigus kehtestada reeglid oma territooriumil ja õppetunnis filmimiseks/pildistamiseks. Reeglid on olulised, sest vahel võib tunnis telefoni kasutamine olla põhjendatud, näiteks kui see on õppetöö osa.

Lõpuks taandub isikuandmete avaldamine sellele, et probleemid tekivad vaid siis, kui seda tehakse kellegi selja taga ja mingil muul eesmärgil kui õppeks. Soovitame laste ja vanematega võimalikult varakult isikukaitsereeglites kokku leppida, sh arvestada nende üksikutega, kes on mingil põhjusel tundlikumad. Alati võib olla vanemal mõjuvaid põhjuseid, mis ta oma lapse kohta midagi avaldada ei soovi. Näiteks võib olla teine vägivaldne vanem, kelle eest üritatakse last kaitsta, et ei tuleks välja, kus ta õpib. Andmekaitse inspektsiooni peamine soovitus on omavahel suhelda, mis on kahjuks tänapäeva muutuvas maailmas kõige keerulisem, aga ka kõige olulisem tegevus, mille õppimist peab juba koolis alustama.

Kadri Levand

vaneminspektor

Artikkel on avaldatud ajakirja Märka Last 2020. aasta veebruarinumbris

Küsimus- vastus

Kui vanem nõuab e-koolist või kooli tervisesüsteemist meditsiiniõel kogu andmestiku eemaldamist, sest tema meelest on see vale (sest kõik logid selle kohta, mis teenust laps saanud on ja mis hinnangu eksperdid andnud on, on valed), kas kool peab vanema nõudmist täitma?

Vanemad ei pruugi alati olla nõude esitamisel mõelnud sellele, et kui tema näeb lapse andmeid, siis teised, kes asjasse ei puutu, neid ei näe. Õpilase kohta sisestatud info ei saa olla kättesaadav kolmandatele isikutele.

Info kustutamist ei saa e-koolist ega tervisesüsteemist nõuda, kui sissekande tegemiseks on olemas õiguslik alus. Info sisestamisel tuleb jälgida seda, et õpilase isikuandmeid näevad need, kel on selleks õigus. Need on õpilase seaduslikud esindajad ja inimesed, kes vajavad infot oma ametiülesannete täitmiseks. Kindlasti ei ole mõeldav, et õpilase haigusjuhtumi raames ei saa meditsiiniõde juurdepääsu andmetele, mis on vajalikud õpilase tervise kohta otsuse tegemiseks. Loomulikult niisama lapse kohta sisestatud andmeid uurida ei ole lubatud.

------------------------------------------------------------------------------------

[1] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 57.