Privaatsus kui privileeg

Kes kardab, et kapo ta telefonikõned lindistab? Vaevalt see tavakodanikku häirib. Mida tal ikka nii väga varjata.

Vaadake, kui valjusti mõni räägib bussis oma mobiiliga. Just nagu kardaks, et muidu keegi ei märka, kui tähtsaid äriasju ta ajab. Kuid Saksamaal paljastati eestlastest luksusautode varastajate jõuk just selle põhjal, kes kellele ja kust helistas.


Mis on „privaatsus", mille kadumist mõned kardavad? Sõna tüvi (ld privo) tähendab ‘ilmajätmist, äravõtmist', tuletis privatus vastavalt ‘era-, eraviisiline' (ex privato ‘isiklikest vahendeist') ja ‘harilik, tavaline' (privati homines ‘lihtsõdurid', subs­tantiivina ‘eraisik, tavainimene, mitteametnik'). Tegemist on vastandamisega: „privatiseerimine" (ld privatio) on erastamine, ühisomandi erakätesse andmine. „Privileeg" seevastu on ‘(seaduslik) ees- või eelisõigus' (ld privilegium < privus + lex, ‘erimäärus', mis puudutab vaid üksikinimesi).


Inglise keeles on privy parts eufemism teatud kehaosade jaoks, mida traditsiooniliselt ei paljastata avalikkuses. Loomadel ei ole vahet, nemad ei häbene indlemist. Võib-olla ka inimesed pääsevad peatselt komplekside küüsist. Üks Rootsi ööklubi pidi maksma lesbipaarile 1000 eurot valuraha, kuna turvamees segas nende armatsemist. Tõenäoliselt oli see mõni pakistanlane, pärisrootslane taolises prostas ametis ei töötaks. Katri Linna, Rootsi seksuaalse diskrimineerimise ombudsman põhjendas karistamist: „Naised ei palunud erilist kohtlemist, vaid tavalist inimõigust." Häbenema peab tohletanud vaadetega turvamees.


Infotehnoloogia areng ahistavat vabadust. Kui lapsel on mobiil, siis on hoolitseval emal võimalik iga kell kontrollida, kus ta on. Kas see on halb? Teismelisele on loomulikult üsna vastukarva, kui esivanemad jälitavad.


Ega tal aidsi ole?

Aga mis saab siis, kui virtuaalne haigekaart on häkkijale kättesaadav? Jube, kui tööandja saab teada, kui põdur ma olen ning valib mõne tervema. Veel hullem, kui potentsiaalne partner võib vaadata mu tõbesid. Eesti on HIV esinemissageduse osas EL-i liikmesriikide seas kõige kõrgema näitajaga (EPL, 23.02). Võib-olla see näitaja väheneks, kui saaks enne üheöösuhet moblaga teha päringu: ega ta ei põe aidsi?


Ma ei aja umbluud. Ühendriikides korraldab juutide geneetiliste haiguste ennetamise komitee koolilaste vere testimist. Kui hiljem kaks noort inimest armuvad, võivad nad helistada kuuma liini telefonile ja teatada oma anonüümsed numbrid, mis neile kummalegi testimisel anti. Kui mõlemal on üks ja sama geenimutatsioon, mis põhjustab Tay-Sachsi haigust või tsüstilist fibroosi, soovitab komitee neil mitte abielluda. Selle vabatahtliku poliitika tulemused, mida New York Times 1993. aastal kritiseeris kui eugeenikat, on muljetavaldavad. Tsüstiline fibroos, mis oli USA aškenaazi (st saksa päritolu) juutide kogukonnas väga levinud, on sama hästi kui likvideeritud.


Ükski teaduslik avastus ega tehniline leiutis ei ole toonud ainult kasu. Miks peaks seda ootama või nõudma infotehnoloogialt? Inimest on väga raske kaitsta ta lolluse ja lohakuse eest. Kõige levinum internetiparool olevat numbrikombinatsioon 123456. Ei lähe meelest ära! Äridele andmeturvamise lahendusi pakkuv firma Imperva uuris hiljuti 32 miljonit salasõna ja leidis, et viiendik inimesi kasutab variante abc123, iloveyou ja password. Katsetad mõnega nendest, ja ongi parool käes.


Aga kust Imperva need miljonid paroolid sai? Tundmatu häkker varastas need sotsiaalvõrgustikele tarkvara tootvalt firmalt RockYou. Nimekiri viibis lühikest aega vabalt internetis, kust siis turvaeksperdid - ja kahtlemata oli teisigi - selle

alla laadisid.


Lihtsameelsus on suur. Kes sunnib kompromiteerivaid pilte Rate'i või Facebooki üles riputama? Ettevaatlikud pelgavad, et tulevikus saab fotosid bravuuritari vastu ära kasutada? Tõenäoliselt tarbetu hirm. Iga põlvkond loob uue moe ja moraali.

Bikiinide lugu

Meenutagem, mida peeti sündsusetuks kaks sugupõlve tagasi. 5. juulil 1946 esitles prantsuse disainer Louis Reard esimest korda uusi naisterõivaid, bikiine, mille näitamiseks suutis ta palgata üksnes striptiisitari. Micheline Bernardini ilmumine skandaalses naba paljastavas kaheosalises ujumiskostüümis Pariisi menuka Piscine Molitori basseini ääres toimunud moeetendusel pani rahva ahhetama.


Uudne rannakostüüm sai nime Vaikses ookeanis asuva Bikini atolli järgi, kus USA oli tuumapommi katsetanud. Pariisi moeajakirjandus ironiseeris, et päevitusriided ristiti bikiinideks, sest kandja paistab olevat tõusnud pommiplahvatuse rusude alt, seljas see vähene, mis alles.


1952. aastal rabas filmis „Tütarlaps bikiinides" nende nappide hilbukestega üldsust 18-aastane Birgitte Bardot, keda hakati kutsuma bikiinitüdrukuks. Aga praegu? Praegu on naba näitamine peaaegu et kohustuslik ka tänavarõivaste kandmisel.


Muudatused ei ole kaootilised, vaid selge suunaga. Kord nõudis hing hooldamist, praegu nõuab seda keha. Hoidumist kõigest sellest, mis ei mahu ettekujutusse „aktiivse/tänapäevase/eduka" keha ideaali, mis on vaba kortsudest, tselluliidist, defektidest, bakteritest, vananemisest, moest­läinust.    


Keha peab olema nähtav. Ainult see keha on väärtuslik, millega mitte lihtsalt pidevalt tegeldakse, vaid millega pidev tegelemine on ka võimalikult paljudele nähtav. „Ilus" on keha, mis teeb läbi avalikud saleduskuurid, treeningud, riietumised ja lahtiriietumised. Mida suuremale hulgale inimestele keha nähtav on, seda suuremaks kasvab justkui tema vaimnegi väärtus.


Inimene on edev olevus. Miks sattusid Lynndie England ja ta elukaaslane Charles Graner vangide mõnitamise eest Iraagi Abu Ghraibi vanglas ise aastateks türmi? Eks ikka selle pärast, et fotograafia oli leiutatud ning kättesaadav ja nad ise pildistasid oma privaatset lõbutsemist vangide kallal. Ise. Piltide avalikkusse imbumine oli algusest peale võimalusena olemas. Kas neile tehti liiga, kui nad vahele jäid?

Miks Adson seda tegi?

Ma ei usu, et süüdi on tehnilised vahendid. Ikka inimene ise. Kes käskis Artur Adsonil pidada orgasmipäevikut, et Sirje Kiin saaks tema ja Marie Underi intiim­elu lahata? Inimene võib küll väita ja võib-olla suudab ka uskuda, et ta peab päevikut ainult enda jaoks, aga tegelikult on see ikka enda salamisi eksponeerimine. Päevikut pidav tulevane tsaar Nikolai Aleksandrovitš, kes ei usaldanud oma armupiinu kellelegi kaasaegsetest, on usaldanud need meile. Blogimine on palju ausam - ei varjatagi, et vajatakse kiibitsejaid, ja mitte tulevikus, vaid reaalajas.


Me ei ela enam külaühiskonnas, kus toimis naabrivalve. Info selle kohta, kes, kellega, kus ja kuidas, levis suust suhu. Nüüd tuleb silm peal hoida kogu maailmal. Et sotsialiseerida seitse miljardit ning tagada kommunikatsioon globaalkülas, läheb vaja uusi ja võimsamaid vahendeid.


Telefonid lähevad aina nutikamaks ja üha rohkem saab nende kaudu omaniku kohta teada. Mõned aastad tagasi jagas Massachusetts Institute of Technology teadlane Sandy Pentland üliõpilastele ja kolleegidele sada Nokia telefoni. Analüüsides vastava tarkvara abil telefonikõnesid ja telefonide omavahelist lähedust (telefonid olid varustatud Bluetoothiga), koostati sotsiaalse võrgustiku mudel, mis on hoopis nüansirikkam ja põhjalikum intervjuudel põhinevatest. Sellised uurimused on kasvav trend.

Ludiidid ei suuda infotehnoloogia arengut ega levimist peatada. Google'i loojate Larry Page'i ja Sergei Brini süsteem ei unusta midagi ja õpib aina juurde: ta märkab, mida üks või teine kasutaja oluliseks peab, õpib teda üha paremini tundma ja esitab otsingutulemusi otsija eelistuste järgi.

Vuajerismi ühiskond

Google'i uuel mobiilil Nexus One'il on programm, mis võimaldab fotosid internetis identifitseerida. Saame tuvastada iga võõra näo - kui võrgus vaid leidub tema foto. Ja häda sellele, kelle pilti internetis ei ole - teda ei ole olemas.

Kas massist kehaline irdumine on privileeg? Kahtlemata on. Paraku, sügavam, tegelik eraldumine ei lähe nii lihtsalt, kui loota võiks. Virtuaalne võrk on vetruv, kuid ei katke kergelt.

Mu meelest on siin sarnasust talude tagastamisega. Erastamine ei lähendanud maad linnale, vaid laiendas linna maale. Väiketalu ei toida ennast ära, ei Eestis ega mujal Euroopas. Nii on kunagisest suhteliselt iseseisvast naturaalmajapidamise tootmisüksusest saanud linnapere suvekodu, kus saab kaminapuid lõhkudes ja vanaaegse vikatiga nõgesed niites keha ja vaimu trimmida.

Nüüdisaegset maailma võib võrrelda Panopticoni vaatetorniga. Kõik tahavad, et nad näeksid kõiki teisi ning oleksid ise võimalikult nähtaval. Igatsevad, et neid jälgitaks. Mobiiltelefoni ei raatsi ei metsas ega kontserdil välja lülitada. „Privaatsus on küll privileeg, ent liiga eraklikuks ei maksa minna."

Kui noor inimene ei ole täna Twitteris säutsunud, siis on ta ise enda maha kandnud.


Allikas: Eesti Päevaleht