Google’i suurushullustus

Kui palju aega kulub selleks, et poliitikasse jõuaks mõni uus teema? Ilmselt oluliselt rohkem kui kulub selleks, et kõigil inimestel oleks interneti lairibaühendus.

Maailm on viimase 15 aasta jooksul üle elanud inforevolutsiooni ja Saksamaa on arutanud interneti lastepornograafiat, otsekui oleks see võrgustunud ühiskonna kõige otsustavam küsimus. Nüüd tuleb turule internetifunktsiooniga Google’i mobiiltelefon Nexus One. Nii nagu pea iga moodsa mobiiltelefoniga saab ka selle aparaadiga pildistada – kuid Nexusel on programm, mis võimaldab neid fotosid internetis identifitseerida. Nii võib juhtuda, et varsti saame me kohvikus tuvastada iga võõra – kui kuskil internetis leidub tema foto. See seab radikaalselt küsimärgi alla meie arusaama erasfäärist. Kuid kusagil pole mingit märki ettepoole vaatavast poliitilisest arutelust.

Seda on aga hädasti vaja, sest jutt käib teadmusühiskonna monopoli ambitsioonidest. Jutt käib nii eraettevõtete kui ka inimeste jälgimisest. Jutt käib personaalseks muudetud reklaamist, mis kliendid sisse piirab. Ja jutt käib paljude inimeste valmisolekust loovutada vastutus oma otsuste eest ühele arvutiprogrammile.

Oma geniaalse otsimootori ideega on Google korraldanud revolutsiooni info otsimises. Uus mobiiltelefon viib nüüd internetiühenduse kirjutuslaua tagant välja, otse ellu endasse: kes tahab, saab olla kõikjal totaalselt online’is. Google’i pildituvastusprogramm Goggles annab kasutajale infot ajalooliste ehitiste kohta, telefon aitab leida teed raudteejaama ja leiab ümbruskonna kõige kenama restorani. Goggles suudab juba praegu tuvastada nägusid, aga Google hoiab seda rakendust esialgu tagasi – senikaua kui andmekaitse probleemid on lahendatud.

Nad teavad kõike

Uus ilus Google’i-maailm jätab mulje piiritust vabadusest, tehnika progressist. Aga sellel on oma hind. Google võtab väheste pakkumiste eest raha – ja laseb see-eest maksta oma kasutajate andmetega. Otsimootori tulemused on nii head, sest Google’i loojate Larry Page’i ja Sergei Brini loodud süsteem ei unusta midagi ja õpib aina juurde: ta märkab, mida üks või teine kasutaja oluliseks peab, õpib teda üha paremini tundma ja esitab otsingutulemusi otsija eelistuste järgi. Kaks otsimootori kasutajat ei saa kunagi ühele ja samale päringule samu vastuseid.

See, et Google kõik otsingud salvestab, on probleem. Teine probleem on, et firma teenib raha eeskätt reklaamiga. Tema äri põhituum on koguda kokku kogu info kasutaja kohta, et võimalikult täpselt prognoosida, mille vastu ta huvi tunneb ja mida ta kõige tõenäolisemalt osta võiks. Küsimus pole üksnes reklaamis. Selle firma – mille juhid on ikka ja jälle rõhutanud, et nende suurim ambitsioon on tehisintellekti loomine – suurushullustus ulatub kaugemale: Google tahab anda igale kasutaja küsimusele ühe, alati õige vastuse, on öelnud juhatuse esimees Eric Schmidt. Sellega ei mõtle ta mitte kõige tervislikumate rasvhapetega margariini leidmist, vaid eksistentsiaalset küsimust: mida ma homme tegema peaksin? Millise töö peaksin valima?

On see kõik retoorika? Metsikud insenerifantaasiad? Või on siiski põhjust häirekella lüüa?

Vaja on poliitilist väitlust, mille tulemuste põhjal tuleb kehtestada uued rahvusvahelised õigusreeglid. Praegu toimib Google põhimõttel: enne teeme ja siis ootame, kuidas asjaosalised end kaitsevad. Nii oli see siis, kui ettevõte skaneeris miljoneid raamatuid, ilma et oleks autoriõiguse eest hoolt kandnud. Nii on see ka Street View’ puhul, kus Google ei hooli pildistatud kogukondade andmete kaitsest. See, kes tunneb end kahjustatuna, võib – aeganõudval teel – lasta võrgust Street View’ pildid kõrvaldada. Või juhul kui juhtub olema palju raha, Google’i Ameerikas kohtusse anda. Kuid õige oleks vastupidine: enne kui Google laseb kedagi pildistada, peaks ta asjaomaselt isikult luba küsima.

Põnevaks muutub ka küsimus: mis juhtub, kui Google tunnistab oma mobiiltelefoni näotuvastusprogrammi andmekaitse küsimused lahendatuks? Mida tähendab privaatsus siis, kui avalikus ruumis ei saa enam inkognito liikuda? Juhatuse esimehel Schmidtil on sellele lihtne vastus: „Kui on midagi sellist, mille puhul te ei taha, et keegi sellest teada saaks, siis võib-olla te ei peaks seda tegema.”

Aga see on totalitaarne mõtlemine. Demokraatlik ühiskond peab end selle vastu kaitsma. Seadustega. Demonstratsioonide või flash mob’idega Google’i salajaste serverikeskuste ees. Kui kaheksakümnendatel aastatel loodi Saksamaal esimene keskkonnaministeerium ja naisteministri ametikoht, panid need eksootilised tegevusvaldkonnad paljusid pead vangutama. Praegu ei heida keskkonnateadlikkuse või võrdõiguslikkuse üle enam nalja peaaegu keegi. Ja kui Saksamaal loodaks näiteks tulevikuministeerium, peaks härra Schmidt Californias ometi naerma.

© Susanne Gaschke.

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Die Zeit. Tõlkinud Külli-Riin Tigasson

Allikas: Eesti Päevaleht